Vahel kui midagi uut on sündimas tekib tunne, et tahan restarti! Kus see nupp on?
Tahan kappidest vana välja visata ja lahti lasta kõigest mille ümber enda identiteedi olen loonud. Tahan kõik oma elamises ümber tõsta ja kõik lood lahti ühendada.
Hetkel just selline tunne ongi. Ma tean ja olen teadnud juba väga pikalt millegi uue sünni kohta. Kus võtan vastu oma uue taseme, õpin end uuesti tundma, pean enesele end uuesti tutvustama jne.
Ja ilmselt sellepärast on ka tunne, et vot kõigest tahan lahti lasta. Ma pole mitte keegi ega mitte midagi, kõik sildid viskan maha. Tahan lihtsalt olla ja lasta endal uuesti sündida. Ei loe mingi tähtaeg, lubadused, otsused, mitte midagi ei loe, kõik annan vabaks. Ja vot ei teagi kuidas edasi, olengi hetke teadmatuses. Oi kuidas ma olen kartnud neid hetki, kui ma pole tuu ja taa siis kes ma olen, ei olegi keegi ja mis sellest?! Kui mitte millestki ja kellestki pole kinni hoida, mis siis saab?
Selles hetkes ma sünningi, sest kõik need lood ja minapildid olidki osa sellest eelmise reaalsuse minast. Ja nii me tegelikult kõik hüppame ajaliinide ja võimalikkuste vahel. Me tahame muutuda ja muuta, aga oleme selle nii valeks teinud või tahame vana nii meeletult kaasa võtta, talvekasuka troopikasse, see pole ju loogiline. Meie oma lood sellest kuidas võiks või peaks ongi just see pagas mis uuel sündida ei lase. Sest kui sind ei hoia tagasi mitte midagi, sa pole mitte keegi ega mitte miski ja täiesti vaba igasugusest identiteedist ja hirmudest, siis sa oled ju vaba looma keda ja mida iganes.
Kui piirituna see veel tundub?
Ma enamuse ajast ei tea mida ma teen, aga ma tean mis tekitab mulle hea väes oleku tunde. Tunde, et ma kehastan täielikult iseenda kõige autentsemat versiooni ja loon läbi selle. Ma tean mis energia maitseb mulle hästi ja mis mitte, ma tean, et see on minu kompass, minu tõde. Uuesti ja uuesti kõndima õppides siin maailmas tunnen ära oma tõde. Ei seda pole igal hetkel kerge kehastada, sest see tõde toob tihti pinnale kohad kus on lood kinni ja kus ma pole vaba. Olen õppinud neid olukordi tänuga vastu võtma, neist rääkima ja abi vastu võtma.
Ma tunnen, et olen nii pikalt juba soigunud selle uue sünni kohta, et ma pole reaalselt lasknud endal ka sellest tundest lahti lasta, et see siis vastu võtta. Ja mis siis kui ongi või äkki ei sünnigi, mis vahet sellel on. Miks tekitada endale pinget, las see tunne olla. Võta end vastu just nii nagu hetkel oled ja lihtsalt OLE. Kui ma peaks igakord avalikult oma uuesti sünni kohta teada andma siis vahel saaks iga nädalavahetus sünnat pidada! Jah just sellise rallina see vahepeal tundubki. Aga olen omaks võtnud selle, et muutused minus ja minu maailma selgemalt nägemises toimuvad tihti. Minu küsimus on olnud selles, et kuidas see mu ettevõttes välja näeb, seal kipuvad need muudatused aeglaselt toimuma. Ebalevalt näen end. Päris pikalt läks aega, et üldse näha end ettevõtjana, see on olnud uus ja täielikult tundmatu maa. Alles hiljaaegu hakkasin tunda, et oh tahan selle kohta rohkem teada, kuidas ma saan seda omamoodi ja omas tões teha. Meeldib juhm olla selle koha pealt, täitsa tühi leht, saan uuesti ja uuesti tunnetada mis resoneerub minu tõelise olemusega.
Mulle meeldib ärgata ja kogeda ka teisi enda ümber ärkamas enda tõele.
Niiet, lasen lahti lasen vabaks, unustan kõik mida tean, valin olla tühi leht ja maalida enda pilti uuesti ja uuesti.
